Basiiliku pesto

Viimasel ajal on siin väga vaikseks jäänud, sest lisaks õppimisele ja tööle on mul nüüd käisl ka kolimine. Tegelikult on meil uus korter juba olemas, kuid nüüd tuleb sellest ka kodu teha.

Leidsin arvutist pildid, mille ma jõudsin üks kord kokates teha, kuid mis on jäänud postitamata. Nii otsustasingi teieni tuua minu ja Martini absoluutse lemmiku - basiiliku pesto.

Vaja läheb:

basiilikut (meie ostame tavaliselt 2 potti)

täistera spagette

küüslauku

oliiviõli

soola

rohelisi maitseaineid või kuivatatud maitsetaimi

piiniapähkleid

cayenne pipart

parmesani juustu

1. Pane vesi potti keema. Lisa veele natuke õli ja soola. Minule meeldib veele lisada ka hulganisti kuivatatud maitsetaimi. Keeda spagetid. 

2. Rösti piiniapähklid keskmisel kuumusel, neid pidevalt ka segades. 

3. Haki basiilik ja küüslauk võimalikult peeneks. Pane mass kaussi, lisa soola, tibake cayenne pipart ja sega kõik oliiviõliga. Võid hakkimise asemel kogu kraami ka blenderisse visata, kuid minu meelest on pestot sealt jube vastik kätte saada.

4. Riivi natuke parmesani juustu. 

5. NAUDI!

20ndate mässumeelsed naised

Vanemad lugejad teavad, et ma õpin juuksuriks. Kuigi me teeme rohkem praktikat, jäi meil see kord ka kodune töö. Iga õpilane sai ühe aastakümnendi ja pidi selle kohta kirjutama. Minul vedas ja ma sain arvatavasti kõige huvitama teema, 1920ndad. Mul oli seda tööd põnev teha, tegemist on tõesti ühe huvitava ajaga ja selle pärast otsustasin oma "referaati" ka teiega jagada.

Kahekümnendad oli suur muutuste aeg igas valdkonnas. Majandus oli peale I Maailmasõda õide puhkenud. USAs ja Kanadas kutsutakse seda aega tihti ka “möirgavateks kahekümnendateks” ja “džäzzi ajastuks”, Euroopas “Kuldseteks Kahekümnendateks”. Prantsuse keelt kõnelevad inimesed kutsuvad seda aega ka “Années folles”(“Hullud aastad”), rõhutades selle ajastu sotsiaalset, kunstilist ja kultuurset dünaamilisust.

 Naiste elud muutusid sellel kümnendil meeletult ja tihtipeale kutsutakse selle ajastu naisi ka “Uuteks naisteks”. Muutused said alguse uutest seadustest ja tehnoloogia arengust. Mõnel pool said naised lausa hääleõiguse, poliitika ei olnud enam ainult meeste pärusmaa. Kuigi paljud naised tundisid, et nad on lausa kohustatud poliitikast osa võtma, arvasid teised, et naiste ainus mure peaks olema kodu, lapsed ja religioon. Kuigi naistel oli ka kahekümnendate lõpul poliitikas vähe võimu, oli ainuüksi poliitikasse pürgimine naistele suur samm, mis tõi maailmas kaasa suuri muutusi.

Üha rohkem naisi hakkas tööl käima. Lisaks vabrikutööle hakkasid naised tegema karjääri ka muudes valdkondades, näiteks õdede, õetajate ja sotsiaaltöötajatena. Naistel tekkis majanduslik iseseisvus ja ka neist said suured tarbijad. See andis suure lükke moele. Naistele hakati tootma spetsiaalseid sigarette ja kui varem suitsetasid naistest vaid prostutuudid, siis nüüd peeti suitsetavat naist hoopis iseseisvaks ja moodsaks. Suitsetamise tegid populaarseks “fläpperid”.

Kes on fläpper? Sõnaraamat ütleb, et tegemist on 1920. aastate emantsipeerunud naisega. Fläpper on täpselt selline, nagu me kujutame ette 1920ndate naist. Lühike peadligi soeng, vesilained, poisilik figuur, väljapaistev meik, ühes käes sigaret ja teises kokteil. Fläpperid olid täielik vastand kunagisele korralikule naisterahvale. Nad mõjutasod moodi üle kogu maailma, isegi Aasias tekkisid oma fläpperid ehk “Modernsed tüdrukud”. 

Fläpperite käitumist peeti võõrapäraseks, naiste roll ühiskonnas oli muutumas. Nad olid vabameelsed, ja nautisid elu just nagu mehed, juues alkoholi, suitsetades sigarette ja flirtides.

“Seltskonnaliblikas...kergemeelne, napilt riietatud, “jazzing flapper”, vastutustundetu ja distsiplineerimatu, kelle jaoks tants, uus müts või autoga mees on tähtsamad kui rahva saatus.”

                                                                                      - Dr. R. Murray-Leslie 1920

Fläpperite kleidid olid lühemad kui kunagi varem, avarad ja madala vööga, käsivarred jäid paljaks. Kleidi all kanti naha värvi sukki, mida hoidsid üleval sukatripid. Mõned kandsid põlevedele ka puna. Sellel ajal olid moes 5-8cm kontsakingad. Korsetid visati nurka ja selle asemel võeti kasutusele spetsiaalne pesu mis tegi naise kehad hoopis lamedaks ja poisilikuks. Kõige populaarsemateks aksesuaarideks olid klošškübar ja kihilised pärlikeed.

Kuigi fläpperid ei olnud levinud nähtus (selleks, et olla tõeline fläpper pidi naisel olema piisavalt raha ja vaba aega.), said 1920.aastate naised nende stiilist siiski palju inspiratsiooni. Kleidid ja sellikud muutusid lühemaks. Mood muutus üldse palju mugavamaks, naised hakkasid pükse kandma ja lõikasid oma pikad kiharad maha. Esimest korda ajaloos oli ka kesklass moest huvitatud. Naised tahtsid välja näha nagu kuulsad näitlejad ja lauljad. Lisaks riietele ja soengutele muutus väga tähtsaks ka kosmeetika. Ennast migiti lausa avalikes kohtades. Huulepulk oli ühe trendika naise parim sõber.   

Lühikesed juuksed tekiasid palju vastuolu. Kõige selle keskel oli bob. Kuigi bob on tuntud juba Vana-Egiptusest (Cleopatra), peeti lühikesi juukseid siiski mehiseks ja kohatuks. 1920.aastatel sai bobist aga suurim trend. Lühikesed juuksed sümboliseerisid naiste iseseisvust ja võrdsust meestega. Üha enam naisi hakkas tööl käima ja ka sporti tegema, seega polnud pikad juuksed enam ka mugavad ega praktilused.

Bobi tõi moodi Irene Castle 1915.aastal. Irene oli kuulus seltskonnatantsija ja ta omas oma abikaasaga mitmeid tantsukoole üle kogu Ameerika ja Euroopa. Irene oli noorte naiste stiiliikoon, kuid ta pidas ennast siiski praktiliseks naiseks. Esimest korda lõikas Irene oma juuksed maha internaatkoolis, et käia 40-minutliste pauside aeg ujumas, ilma et õpetajad sellest aru saaks. Irene lõi oma koolis uue trendi, iga päevaga ilmus hommikusöögile üha rohkem lühikeste juustega tüdrukuid. Lapsevanemate seas tekitas see aga palju pahameelt ja Irene oli sunnitud kasutama spetsiaalset seadet, mis peitis ta lükisese soengu. Teist korda loobus Irene oma kiharatest enne pimesoole operatsiooni, et haiglas oleks vähem juustega tegelemist. Meenutades eelmist korda, peitis naine iga kord avalikkuse ette minnes oma uue soengu turbani alla. Maal käis Irene siiski vabalt ringi ja kui sõbrannad nägid ta uut ja huvitavat soengut palusid nad, et ta ei peidaks enam oma imekauneid juukseid. See julgustas Ireni ja järgmine kord linna õhtustama minnes jättis ta turbani koju. Irene alustas taas lühikeste juuste trendi, see kord üle kogu Ameerika.

1.mail 1920 avaldas Saturday Evening Post F. Scott Fitzgeraldi lühijutu “Bernice Bobs Her Hair”. Jutt räägib tüdrukust, kes on muidu väga armas ja tagasihoidlik, kuid peale bobi lõikamist muutub enesekindlaks ja julgeks flirtijaks. Kangelanna sai paljude naiste eeskujuks. Üha enam naisi tahtsid endale kurikuulsat bobi, et olla sama julge ja enesekindel kui Bernice.

Eriti suure tõuke sai bob kui kuulus disainer Coco Chanel ja näitlejad Clara Bow ja Louise Brooks lõikasid endale samuti uue ja stiilse soengu. Üsna pea olid suuremate linnade meeste juuksurite ees naised lausa järjekorras. Selle aja juuksurid oskasid vaid pikki juukseid soengutesse sättida ja selle pärast pididki naised just habemeajajate poole pöörduma. Tipphooajal lõigati New Yorgis lausa 2000 bobi päevas. Kuigi juuksurid arvasid, et bob on kiirest mööduv trend, pidid nad lõpuks leppima, et naised siiski tahavad lühikesi juukseid. Nad õppisid kiiresti bobi lõikama ja arendasid sellest uusi stiile.

 

Kuigi bobist oli saanud suur trend oli see ikka veel vastuoluline teema. Näiteks oli üks New Jersey õpetaja sunnitud oma bobi välja kasvatama, sest tema kooli juhatus väitis, et selline soeng on naistele ebasobilik. Preestrid manitsesid vallarahvast, et bobiga naine on häbistatud ja patune. Paljud mehed läksid lühikese soengu pärast oma naisega lahku.

Fläpperid tahtsid aga veel enam piire kompida ja 1923. aastal sai trendikaks “Shingle Bob”, mis oli väga lühike, V kujulise kuklaga soeng. See tegi mõningad vanemad daamid veel vihasemaks. Kurdeti, et selja tagant vaadates ei saa enam arugi kas tegemist on poisi või tüdrukuga. Eriti julgeks ja mehiseks peeti “Eton cropi”, mis oli väga lühike soeng. Juustesse määriti veel geeli, et soeng oleks võimalikult peadligi. Sellist soengut kandis näiteks Josephine Baker.

Lühikeste soengutega kaasnesid ka lokid. Lokid muutsid bobi karmid jooned pehmemaks ja naiselikumaks. 1920ndatel leiutati vesilaine ja sellest sai sama populaarne trend kui lühikesed juuksed ise.

Kõigeapealt kanti juustele geeli, seejärel hakati juustesse sõrmede ja kammi abil S-kujulisi lokikesi vormima. Juukseotsad keerati ümber sõrme ja pandi siis klambriga paika. Sealt tuleb ka tehnika inglise keelne nimetus “Finger Waving”.

Lokikesi kaunistati ka edevate sulgede ja pärlitega.

Geeli retsept

Sega ¼ klaasi linaseemneid 1 klaasi veega. Keeda pliidil kuni see muutub paksuks ja kalla segu purki. Lisa 3 tilka rosmariiniõli ja pane segu külmkappi.

Vesilained ei püsinud kõigi naiste juustes kuigi hästi ja üha enam hakati tegema püsilokke. See võimaldas järjest rohkem just naistel juuksuriks saada. Kui sajandivahetusel oli Londonis 10 juuksurist vaid 1 naine, siis tänapäeval on enamused juuksurid naised. Seega võib öelda, et 1920ndate naised rajasid ka tänapäeva naistele tee juuksurite maailma.

Paljud naised kartsid siiski, et lühikesed juuksed lähevad üsna kiiresti moest ära ja ei julgenud seetõttu oma kiharaid maha lõigata. Nii leiutati erinevaid viise kuidas luua kunstlikult lühike pea(pildil). See andis tõuke ka tänapäevase juukseklambri leiutamisele.

Teised naised kinnitasid oma juustesse teatud puhkudel spetsiaalsed seadmed, mis varjasid nende poisipea. Mõned jätsid isegi enda maha lõigatud pikad juuksed alles, et neid vajadusel jälle kasutada.

 Üheks popluraarsemaks aksesuaariks oli klošškübar, kellukese kujuline peakate. Klošškübara leiutas Caroline Reboux 1908.aastal, kuid see sai tõeliselt populaarseks alles 1920.aastatel. Ka klošškübaral oli oma osa lühikeste juuste levimisel, sest see sobis kõige paremini just “Eton Crop” lõikusega. Enamasti valmistati klošškübarad vildist ja seda kanti väga madalal, kattes otsmiku ja jättes ainult silmad mütsi alt välja piiluma. Hiljem tehti samast kübarast ka suveversioone, kasutades selleks õlgi. Kokteili- ja pulmakleitide kõrvale tehti ka pitsist kübaraid. 20ndate lõpus oli moes keerata kübara ots natuke üles. Tihtipeale seaoti kübarale ka paelu, mis sümboliseerisid erinevaid asju. Näiteks tähendas noole kujuline pael, et tüdruk on vallaline, kuid oma südame juba kellegile kinkinud, sõlm tähendas, et naine on abielus ja kirev lips, et tüdruk otsib õhtuks kaaslast. Lisaks sellele kaunistati kübaraid ka prosside tikkandite ja sallidega.

1920ndatel aastatel sai populaarseks ka juuste värvimine. Enamasti kasutati hennat, kuid katsetati ka vesinikülihapendit, mis oli eriti skandaalne. Vesinikülihapendit ei saatnud aga pikk edu, sest see oli ohtlik ja inimesed said sellest sageli mürgituse.

20ndad lõppesid suure majanduskrahhiga. Inimesed naasesid oma endiste elude juurde tagasi ja naised hakkasid julgeid poisipäid taas välja kasvatama.

 Kuidas mõjutasid 20ndad tänapeva moodi?

Mõned inimesed peavad 20.aastaid 20.sajandi alguseks, sest just see aeg on ka meid kõige rohkem mõjutanud ja edasi viinud. 1920ndate naised olid mässumeelsed ja alguse said paljud uued trendid. Kui varem poleks keegi isegi osanud ette kujutada, et naised hakkavad kunagi pükse kandma, siis just 20ndate naised otsustasid selle teoks teha. Tänapäeva naised eelistavad seelikutele just pükse.

Coco Chanel oli 1920del üks suurimaid moeikoone ja on seda ka tänapäeval. Coco Chanel on meieni toonud kaks aegumatut rõivaeset: väike must kleit ja kootud kampsunid.

Mitte kunagi varem polnud inimesed moest nii huvitatud olnud kui just sellel ajal. Inimested tahtsid olla stiiled, just nagu kuulsad näitlejad ja lauljad. Isegi spordiriided pidid viimase tippmoe järgi tehtud olema. Ka tänapäeval on suurimateks trendiloojateks just kollases ajakirjanduses kajastuvad inimesed.

Kõige suurema jälje on jätnud aga bob, soeng mis pole mitte kunagi enam moest ära läinud. Kuigi bob täiustub iga natukese aja tagant on lühikesed juuksed tänavapildis alati näha. Lisaks iseseisvusele sümboliseerivad lühikesed juuksed tänapäeval ka uut algust. Lõpetuseks veel mõned tänapäevased bobid.