esmaspäev, 18. juuli 2016

Kreeta




Otsustasin lõpuks oma Kreeta pildid ära sorteerida. Siin on osake minu kogemusest. 

Tzermiado küla...vist

Me olime seiklushimulised ja selle asemel, et giidi abi kasutada, rentisime hoopis ise auto. Meil olid isegi Kreeta kaardid telefonidele tõmmatud, et me saaks ilma interntita GPSi kasutada. Ometigi õnnestus meil juba esimesel päeval ära eksida...ma arvan. Meil oli plaan sõita Lasithi platoole, aga kui aus olla, siis ma ei ole päris kindel kas me just sinna jõudsime, aga ometigi kuskile me jõudsime. Külasse kus oli rohkem kui 1000 aastat vana puu. 
Kui ma nüüd natuke googeldasin, siis olen 99% kindel, et me jõudsime valesse kohta. See küla kus me käisime oli siiski väga lahe, seega mul on hea meel, et nii läks. 




Kodutud kassid

Kreetal oli hästi palju kodutuid kasse. Meil müüdi hotellis kalendrit mille nimi oli "Stray cats of Crete". Need kaks olid vaid ühed paljudest, kes ka meie söögist ampsu oleks tahtnud. 





Millist toidukohta Kreetal valida?

Potensiaalseid kohti, kuhu Kreetal sööma minna on palju. Meil oli otsuse tegemine lihtne: mine sinna, kus on kõige vähem inimesi. Need kohad osutusid erandita palju paremaks ja hubasemaks, kui kuurordis asuvad turistilõksud. Kuna me käisime Kreetal napilt enne turismihooaja algust, siis nii mõneski restoranis olime sel hetkel ainsad kliendid. Tavalise lõunasöögi tegid toiduelamuseks külalislahke teenindus ja maitsvad toidud. Teenindajaks on tihtipeale restorani omanik ise või mõni tema pereliige. Tooraineks lähedalt saadud asjad, näiteks vanaisa aiast korjatud tomatid. Peale sööki toodi lauda complimenatry magustoit ja väike pudelike kohalikku napsu, mis oli ka tõenäoliselt vanaisa või vanaema tehtud.






Agios Nikolaos

Meil oli eesmärk ühe päevaga ära käia nii Agios Nikolaoses, kui ka saare otsas asuvad roosas rannas. Kui hiljem napilt enne pimedat hotelli tagasi jõudsime, saime aru, et see oli üheks päevaks ikka liiga suur amps. Me Georgiga olime eelmisel päeval päikse käes peesitades ära põlenud. Nokamüts, päikseprillid ja õhuke sall olid sel päeval mu parimad sõbrad. Sall ikka selleks, et päike otse nahale ei paistaks ja haiget ei teeks. 











Ma ei hakka blogisse perepilte panema, küll aga tahtsin tuua siiski ühe toreda stiilinäite.


Elafonisi roosa rand

Totud turistid nagu me olime, lootsime näha rannas beebiroosat liiva. Päris nii küll ei läinud. Sellegi poolesti oli see oma helesinise laguuniga üks kaunemaid kohti kus mul au käia on olnud. Kirss tordil oli see tee mida kaudu sinna sai. Parajalt ekstreemne ja väga ilusa vaatega.








Dikteoni koobas

Legendi kohaselt sündis selles koopas Zeus. Teekond koopani oli suurem elamus kui koobas ise. Me jalutasime koos kitsedega läbi imelise kivist matkaraja ja nägime igasuguseid eksootilisi taimi.













See väike täpp seal kabeli juures on mu isa.






Amazonas park

Ma ise ei armasta loomaaedu ega selle taolisi kohti. Loomakesi on tore näha, kuid ma arvan, et selle nunnuduse kõrval võiks natuke rääkida ka sellest mida me teeme nende loomade elukeskonnaga.  Ma ei tahtnud party pooper olla ja jätsin oma põhimõtted see kord tagaplaanile. 


 
Neid leemureid oli hästi palju ja nad olid hästi armsad. Nõustusid banaani eest üks kõik kelle õla peale istuma.


Tema oli ilmselgelt leemurite boss, sest ta istus terve aeg niimoodi ega olnud nõus isegi mitte toidu eest esinema.


Et saada endast viimasel päeval veel ägedaid pilte harrastasime ka natuke mägironimist. Georg võitis.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar